Bye Brisbane, bye Australia... see reis ongi kohe läbi...

See 6 kuud on olnud vapustav! Olen kogenud nii palju uut, näinud palju võrratuid kohti, söönud väga erinevat ja head sööki, joonud parimaid Austraalia veine... Olen emotsioonide ja kogemuste võrra palju rikkam kui ma olin seda näiteks 01.10.07...

Tänud teile kõigile, kes te seal kaugel mu tegemistele kaasa elasite, mu rõõme-muresid kuulasite, rasketel hetkedel toeks olite; tänud ilusate kaartide, kinkide ja Eesti maiustuste eest, mis mulle siia saatsite. Ilma teie toetuseta oleks mul palju raskem olnud...

Mind on veel ees ootamas viimased kohvitamised ja kohtumised, õhtusöögid ning ärasaatmispeod.... (ja seda kõike veel 3,5 päeva jooksul!) Eks sellest kõigest räägin juba siis kui kodus olen ;)

Reisi alustan siit 29.03 kell 12.40. Esmalt lendan Etihad-iga Singapuri, seal veedan mõned tunnid ning edasi Lufthansaga Frankfurti (nagu siiagi lennates, on ka nüüd mul standby pilet... et kui lend on täis ja ootelehel ka inimesi, siis on võimalus, et ma jään maha... seega pöidlad pihku!!!)

Tallinna Lennujaama peaksin jõudma 30.03 u kell 12.50 (Estonian Air´i lend Frankfurdist).

Kohtumiseni kullakallikesed :)

Triin

Hakkabki otsa saama see reis...

Eelmisel nädalal läksime sõpradega (Sirle, Jorma, Krislin Jaanus) pubisse õhtustama ja piljardit mängima. Sirle ja Jorma laulsid ka karaoket :)
Aga oli siis justkui kojumineku aeg ning asutasime end auto poole. Sirle-Jorma sosistasid ja salatsesid, et mingi üllatus veel varuks. Kahjuks ma arvasin ära, mis meid ees ootab, aga siiski... Sõitsime nende juurest läbi, Jorma haaras kaasa kitarri ning Jaanus fotoka ja sõitsime üles Mt Coot-Tha´le. Olen sellest ilusast mäest, kust avaneb imeilus vaade tuledesäras Brsibane´le, ka varem kirjutanud ning mõni lugeja on seal suisa käinud! Sõitsime siis sinna, kaasas veel piknikutekike ning kontsert võis alata. Kui tavaliselt on sinna vaadet uudistama tulnud palju kohalikke ja turiste, siis sellel kellaajal oli vaade ning mägi vaid meie päralt! Istusime ja laulsime ja laulsime. Väga tore üllatus oli :)
Ühel päeval tegin veel viimase reisi Kullarannikule, kohtusime seal oma kunagise kolleegiga Estravelist, Katiga, kes nüüd juba kolmandat aastat Dubais elab. Väga tore oli :) Ma ütlen: maailm on ikka väike !
Nüüd viimasel nädalavahetusel tähistasime lihavõtteid. Kohtusime kõik Sirle-Jorma juures, et muffinite valmimist oodata ning mune värvida. Igaüks sai endale muna disainida, et sellega hiljem võistelda. Söögid-joogid kaasas läksime botaanikaaeda piknikule. Ilm oli tõeliselt kena, tuju oli väga hea ning kaasavõetud suupisted võrratud. Võistlusele tuli 7 muna ja kus minu muna jagas teist ja kolmandat kohta (aga ei saa mainimata jätta, et mu muna sai rohkem maksimumpunkte kui kolmas... hihiii). Võitjaks tuli oma Michelangelo teosega 4-aastane Eeva :)
Kui palju nalja võib ikka värvimise ja hindamise ja auhindamisega olla... tore, et meis kõigis on ikka peidus üks väike laps! Väga vahvad lihavõtted!
Pühapäev on salsa ja Alhambra päev (see siis klubi, kus pühapäeviti live salsa bänd ning rohkelt tantsu)! Üritus oli taaskord väga tore - palju head muusikat ja tantsu. Peale pidu tegime aga selle vea, et läksime mäkki. Uhh, seda viga pole ma juba ammu, ammu teinud. Siiani süda paha :(

Sydney ja Adelaide

Kohver pakitud ning lend Sydney´sse. Daam pidi minema juuksurisse ning soov oli veel armsate sõpradega enne kojusõitu kohtuda...
Saime Kirttiga linnas kokku, tegime kiire ülevaate vahepeal juhtunust ning läksime shopingule. Kirtti oli päev-paar tagasi ostnud endale 2 paari kingakesi ning seega tahtsin ma kingapoode vallutada, et ka midagi leida (Brisbane´s on võimatu endale ilusaid kingi leida...mõistliku hinnaga). Ja leidsingi!!! 2 paari :)
Juuksuriga mul vedas ses suhtes, et Reemetil oli vaja proovisoengut teha ning ma olin selleks just sobiv (juuksed olin küll kahjuks eelmisel päeval ära värvinud), Kirttil värviti juukseid.
Ja et te mind ikka lennujaamas ära tunneksite, siis kõrvaloleval pildil näha minu uus soeng! Meeldib?
Saime veel kokku Megiga ning jalutasime Kings Cross´i, kus tüdrukud korterit üürivad. Artur soovitas õhtust süüa sealses Tsehhi restoranis, seega sinna läksimegi. Tiina, Raul, Artur ja Kristjan ühinesid ka meiega. Söök oli tõeliselt maitsev (Prague restaurant)!
Kuna kell oli veel vähe ning osa jutte rääkimata, läksime edasi tüdrukute korterisse (kaasas paar head Adelaide Hills veini). Juttu jätkus kauemaks... vaatamata ruumivähesusele oli uni hea :)
Pisar silmis ütlesin tsau nii Megile kui ka Kirttile...
Sain Tiinaga kokku ning sõitsime Adelaide´i (u 1,5 tundi lennusõitu. Usun, et mu elu pikim ja vastikum lend), lennujaamast 5* hotelli Stamford Plaza (ei saa mainimata jätta, et nii palju tärne ma küll ei annaks. Hotell oli juba pisut väsinud...) ning sealt kergele einele (oiii kui odav siin võrreldes Sydney ja Brisbane´iga on!). Trammiga sõitsime randa, et nautida päikeseloojangut. Austraalias on vaid lõunas võimalik päikeseloojangut merre vaadata, mujal loojub linnade, mägede taha. Seega oli minu jaoks vaatepilt uus ja väga muljetavaldav (ei mäleta isegi seda, millal Eestis viimati päikeseloojangut nägin...).

Hotellis kiire pesu ning edasi õhtust sööma. Adelaide on võrreldes Sydney ja Brisbane´iga ikka päris pisike ning väga erinev. Kesklinna osa, kus shopingu, söögikohtade, klubide-pubide tänavad, on päris muljetavaldav. Hilisõhtu möödus klubist baari kõndimisega (mul vaesekesel olid muidugi kõrged kontsad jalas... teate ju küll, et ilu nõuab ohvreid! alles viimases baaris vahetasin kingad plätude vastu, et ikka rokkida saaks). Ühes klubis nägime transvestiitide show-d, mis oli tegelikult päris naljakas (eriti öösel kell 2). Seal oli jube hea muusika ning jalad sai ikka täitsa katki tantsitud (seda minu puhul kahjuks kõige sõna otsesemas mõttes).
Hommikul sõitsime esmalt Bridgewater Mill veiniistandusse. Meie kõigi üllatuseks leidsime sealt päris mitu kasepuud (ei olnud meist keegi varem kuskil Austraalias neid näinud)! Teine peatus oli Nepenthe istanduses. Peatasime auto kohe viinamarjade juures, et mekkida, millise maitsega on siis viinamarjad, millest kuulsat veini tehakse. Olin kuulnud, et neis on vähem viljaliha ning nad on hapumad ja mõõdult väiksemad kui need, mis a la Selverist ostad. Väiksemad olid nad küll pisut, aga hapud küll mitte (no eks oleneb see hapusus ka sellest, mis veini jaoks antud mari mõeldud on... on see siis Sauvignon Blanc, Semillon, Chardonnay või Pinot Noir).
Ahjaaa, rendiautoks oli meil Holden Statesman (luksusauto http://www.holden.com.au/www-holden/action/modeloverview?modelid=7000), auto oli ikka tõeline laev!!! Taga istudes oli jalgadel niiiii palju ruumi, sõiduomadused olid head, istmed mugavad ning auto nägi tõeliselt hea välja!
Järgmiseks peatuseks oli Shaw & Smith veiniaed. Kui enamasti on veini degustatsioon tasuta, siis seal maksis 5-e veini maitsmine ehk $10?!
Sauvignon Blanc oli tõeliselt hea (Shaw&Smith, Adelaide Hills, 2007), olin seda siin ka juba varemalt joonud. Väga värske, ülihea aromaatse lõhnaga!
Riesling minu jaoks liiiiiga magus!
Chardonnay ei olnud ka minu maitse, pigem eelistan Hunter Valley Chardonnay veine.
Pinot Noir ei kuulu paraku mu lemmikute hulka (kui seda nüüd lonksu saaksin, oskaksin ka põhjendada)
Shiraz. Siinkohal tänud Rainerile, kes mind kunagi esmalt Merlot ja siis Shiraz veine jooma õpetas. Sealne Shiraz oli tõeliselt hea. Sellise väga tugeva aroomi ja maitsega, just nagu mulle meeldib!!! Nii naljakas kui see ka ei kõla, siis loodan, et enne Eesti suve on ees veel mõned pisut jahedamad õhtud ja et poes on müügil mõni hea Austraalia Shiraz... :)
Lõunasöök Saksa restoranis.
Sealiha hapukapsa ja mädarõikaga. Ei olnud kõige parem hapukapsas, liiga hapu oli... Aga Saksa õlu oli hea :)
Kiire jalutuskäik linnas, mõnes poes ning sõit võis jätkuda. Adelaide Hills, kus siis enamus veiniistandusi on, asub vaid paarikümne kilomeetri kaugusel linnast. Seega kohalikel kena seal nädalavahetusi veeta :) Maastik on võrratu: mäed, veiniistandused, järved kõikjal.
Veel see pisiasi, et õues on sooja 40 kraadi! Aga ei ole niiske, vaid mõnus kuiv kuumus, seega sauna efekti õnneks pole.
Õhtuks sätime end taas randa, et teha mõnus suplus ülirahulikus ookeanis. Kui enamasti on ookeanis ikka suured lained, kus lõbu laialt nii surfaritel kui ka niisama hullajatel, siis Adelaide´i rannas on peegelsile vesi. Mõnus oli vees lihtsalt vedeleda (õues oli endiselt väga soe) ning päikeseloojangut oodata... Romantiline, eks?!
Päikeseloojang oli eelmisest õhtust veel ilusam!
Ja siis üks naljakas seik. Liivarannas peesitasid kohalikud ja turistid. Randa eraldas söögikohtadest lai muruplats, kus pikniku peeti ning ilusat ilma nauditi. Ja siis ilmub järsku sinna murule pulmaseltskond, pruut ja peig ka muidugi. Ma siis küsin kohaliku käest, et kas nii ongi ok, et lähed veel korra randa ja siis kõrvale Itaalia söögikohta pulmi pidama? Ta ütles, et jaaaa see pidi suht populaarne olema. Vast sama kui Tallinnas venelastel Russalka juures käimine?! Et kellel nüüd järgmisena pulmad tulevad? Palun Sinu pulmapäeval kiiret põiget Pirita randa!

Õhtusöök oli Korea restoranis. Mul esmakordne kogemus. Menüüs oli osa Korea rahvustoite, aga ka osa rahvusvahelisi. Mõned toidud valmistatakse otse sinu laual nagu nt kõrvaloleval pildil olev supp (mereanni supp, mille pidid ise valmis keetma maksis ei rohkem ega vähem kui $45. Korruta 9.4-ga). Toidud olid head, ei saa kurta.
Eelmisel õhtul oli Adelaide´i kõige suurem ööklubi kinni, kuna väga palju elanikke vist linnas pole ning hetkel oli käimas Fringe festival (maru kuurus festival seal), kus suur osa inimesi ilmselt oli.
Aga täna plaan minna linna suurimasse ööklubisse HQ. Esmalt ootas ees meid 40-meetrine järjekord noorte, väga noorte seas! Meie ees seisis kamp kohalikke koledusi - riides üks hullemini kui teine, kellest üks sai just järjekorras seistes aastakese vanemaks (18 äkki?!).
Klubi oli vinge! 3-korruseline mitmete soppide ja saalidega, erineva muusikaga. Peasaalis keerutasid plaate DJ-d Saksa- ja Prantsusmaalt. Väga lahe oli! Aga see kohalike koleduste (tüdrukute) paraad oli hirmus. Raske on seda isegi sõnadesse panna. No 100 kilo naise ilu paneb endale selga roosa liibuva lõhikese kleidi, värvib silmad erkroosaks, jalas hirmkõrged kingad, millega veel eriti käia ei oska jne jne. Meil Tiinaga oli kommenteerimist kui palju :)

Kiire hommikusöök kohvikus ja sõit võis jälle alata, Fleurieu poolsaarele. Külastus McLaren Vale (ka üks tuntud veini piirkond) veiniistanduses ning ees ootamas Victor Harbor. Saime sõita juba teist sajandit käigusoleva hobutrammiga, mis viib üle silla väikesele saarele. Ega seal saarekesel muud väga huvitavat polnud, kui ilusa vaatega restoran. Ning jahedamal ajal võib seal ka pingviine kohata. Meil kahjuks seda õnne polnud...
Austrid ja salatid söödud (ma ikka ei suutnud austrit süüa) hakkasimegi tagasi sõitma. Kiire põige veel randa ning sõit lennujaama ja tagasi koju, Brisbane´i.

Tore linnake, aga ilmselt vaid nädalavahetuseks. Minu jaoks ikkagi liiga väike ning tegelikult on seal kliima väga halb. Hetkel oli seal jah 40 kraadi sooja, aga vaatasin, et järgmisel nädalal vaid 17 kraadi ning talvel on seal puhta külm.
Kellele aga Austraalia veinid ja üldse veinikultuur ja kogu see värk meeldib, siis minna soovitan!

Veel veini

Kui Justin kuulis, et kohalikes veiniistandustes käisin, siis uuris pikalt, et mis ja kus. Et ta teab veel toredaid kohti ja et teeme sinna väljasõidu. Nii läksimegi Valja ja Aivoga sinnasamma Mt Tambourine´i kanti Queenslandi veini ja sööki nautima (ikka polnud hea vein). Käisime veel ühe kena järve ääres piknikult ning üleval mäel ilusat maastikuvaadet nautimas. Nu eks Justinil oli ka põhjus Queenslandi veiniistandusse viimiseks... nimelt plaan paari nädala pärast Adelaide´i sõita, kus 1. tema lemmikveinid 2. tõesti imehead Sauvignon Blanc veinid tulevad.
Nojaa, siinsed väga muljet ei jätnud, kuna suht väikesed ning veinid just mitte kõige maitsvamad. See ka põhjus, mis valitsus siinseid veiniistandusi toetab!
Käes on Naistepäev!
Hommikul kiire turulkäik ning ettevalmistused võivad alata. Alguses oli mõte teha Nõukogude naistepäeva pidu, aga kuna aega oli nii vähe, siis jäi see katki. Seega oli tavaline naistepäev (mitte, et me naised väga erilisena end see päev tundsime) koos keedukartuli, hapukapsa, viinerite ning Sirle küpsetatud super-hüper-mega-hea kringliga. Meelelahutusprogrammis oli esmalt Russian Roulette, mis aga väga vedu ei võtnud. Kuulasime head Eesti muusikat ning kui tuli Kalmer Tennossaare "Karulaane Jenka", siis tundsin, et aeg on tantsule minna (eks paljudel lugejatel meenuvad meie vahvad jenka tantsud nii retrol kui ka Salme jaanitulel). Ja siis Jorma kontsert :) Seekord oli suisa väljaprinditud "laulik", sest tihtilugu ei meenu lugusid või siis ei tea sõnu ja ikka ja jälle omalooming! Laulsime nii Smilersi, Terminaatori kui ka Elvise laule. Istusime kõik mõnusalt elutoas maas ning laulsime ja laulsime (sekka ka isamaalisi laule. kes pikemalt kodust ära olnud, teab kui hingelähedaseks need muutuvad).
Ning siis peole !

Sügise saabudes...

Piinlik lugu see, et pole nii tükk aega blogi täiendanud, et olin juba ära unustanud nii meiliaadressi kui ka parooli sisselogimiseks. Teen aga veel viimased ponnistused enne kojutulekut (peaksin küll blogipidamise eest diplomi saama!)
Mis siis toimunud on (võtan lahti my pictures, et piltide/kuupäevade järgi meenutada)?
Ei sa muidugi mainimata jätta, et peale Vanuatu reisi tundub siin päris jahe...
Nädala jooksul sai paar eestlast koju saadetud (täitsa kurb oli), pisut pidutsetud ja töötatud. Veebruarikuu viimasel laupäeval kogunesime taas Eesti Seltsi koosolekul. Esmalt kuulasime hümni (kananahk tuli ihule), sõime, kuulasime veel ilusaid isamaalisi laule, siis valiti Sirle taas seltsi presidnendiks ning räägiti muudatustest (muidugi koos sarkasmiga teatud liikmete poolt). Põhikirja järgi võib iga Eesti kodanik, kes elab Queenslandi osariigis astuda seltsi liikmeks (paljud vanemad arvavad, et nendeks võiksid olla ikka põliselanikud, mitte aastaks-paariks tulevad noored sisserändajad), seega astusin ka mina oma selle reisi viimasel koosolekul seltsi liikmeks (pigem ikkagi sponsoreerimise mõttes. Aastamaks on $15). Edasi toimus tagasihoidlik söömine-joomine siin. Jorma oli ÕNNEKS kaasa võtnud ka kitarri, seega ilusat laulu ja kitarrimängu jätkus hommikul 3-ni :)
(nüüd võtsin juba kalendri lahti, et meenutada vahepealseid tegemisi)
Sügise, mis algas siin 01.03, võtsime vastu perekond Vinkmannide juures. Sõitsime juba laupäeval Kullarannikule, grillisime, mängisime golfi (mul ei läinud pooltki nii hästi, kui esimesel korral), vaatasime Kreisiraadiot. Hommikul võtsime kahe autotäie rahvaga ette tripi Mt Tambourine´ile, mis seal kandis asub. Külastasime mõningaid veiniistandusi (Au ja Cedar Creek), kus tegelikult viinamarju kasvatatakse ilu pärast, kus vein vaid villitakse pudelitesse. Võtsime osa ka paarist degustatsioonist (nu ei ole need Queenslandi veinid üldse head), kaasa ma sealt veini ei ostnud. Lõunat sõime Poola restoranis, mis kõigile teada-tuntud on! Sõime pelmeene (nu 3 korda suuremad kui Eestis, siin nimeks dumpling. Praes oli 6 pelmeeni, hinnaks $25), jõime P0ola õlut, nautisime imeilusat vaadet alla orule ning teistele mägedele ning võitlesime papagoidega, kes suhkurt armastasid. Kui endale peopesale suhkurt raputasid, siis papagoi(d) lendasid käe peale ning hakkasid seda limpsima (ei nokkinud! aga keel tegi kõdi :P). Veel meeldis neile pähe lennata ning hirmsat kisa tegid nad ka! Aga ega nad ju lollid ole - tundsid juba suhkrupaki ära ning käisid neid näppamas :)
Tegime veel väikse mägimatka kose juurde, aga peale Vanuatu koskesid ei olnud mingeid emotsioone...

Vanuatu

Ajalugu
Arvatakse, et esimesed inimesed, kes Vanuatle tulid, on Lapita Papua Uus-Guinealt, saabudes u 2000 a. e. Kr.
Esimene eurooplane, kes Vanuatule jõudis, oli Hispaania maadeuurija kapten Pedro Ferdinand De Quiros aastal 1605. Ta andis saarestikule nime "Tierra Australis del Espiritu Santo", kuna uskus, et oli leidnud suure lõunapoolse kontinendi. Saar, millel ta randus, kannab tänapäeval nime Espiritu Santo. 1774. aastal läbis saarestiku kapten James Cook, kes nimetas saarestiku ümber Uus-Hebriidideks. Cookile järgnesid prantslased ning 1895. aastal elas saarestikus nii Inglise kui Prantsuse alamaid..
Peamiselt Inglise ja Prantsuse misjonärid olid aga need, kes lõpetasid mitmedki traditsioonid nagu näiteks kannibalism ja kava joomine (esimesed misjonärid, kes Vanuatule saabusid, tapeti ja söödi kiiresti).
Misjonärid tõid saartele kaasa nakkushaigusi, mille tulemusel rahvastikuarv langes 100 000lt 45 000ni ajavahemikul 1800-1935. 1906. aastal moodustasid Briti Impeerium ja Prantsusmaa saarestikust maailmas ainulaadse kondomiiniumi, mida valitsesid ühiselt mõlema riigi esindajad.
1980. aastast on Vanuatu iseseisev vabariik.
Vanuatu on 83-st saarest koosnev saarestik (kaart: http://www.lib.utexas.edu/maps/australia/vanuatu_rel98.jpg), suurimad saared on Espiritu Santo, Malakula ja Efate. Saared on mägised, algselt vulkaanilised (siiani on üksikuid tegevvulkaane).
Elanikke on Vanuatul 209 000 (rahvastiku tihedus 17/km2).
Vanuatu põliselanikke nimetatakse ‘ni-vanuatu’, suurem osa põliselanikest on melaneesia päritolu ning saarestikus räägitakse rohkem kui 100 kohalikku keelt ning dialekti. Suurem osa põliselanikest elatub põllumajandusest.
Vanuatu on kolmekeelne riik: inglise, prantsuse ja bislama.


Esmaspäev
Lend Vanuatule (sihtkohaks Efate saar, suuruselt kolmas) ei olnud just kõige meeldivam, aga see ununes kohe kui lennujaama sisenesime (u sama suur kui Tallinna Bussijaam), lennukitäis turiste võeti vastu kohaliku ansambliga, kes meeleolukat muusikat mängis, kuni passikontrolli järjekorras seista tuli. Euroopa Liidu kodanikule viisat vaja pole! Õnneks olin aga eelnevalt lugenud, et passikontrolli töötajal on väljaprint riikidest, mis Liitu kuuluvad, vist aastast 2003, kuna Eestit seal nimekirjas pole. Olin igaks juhuks välja printinud, et me viisat tõesti ei vaja ning lisaks näitasin passi, kus selgelt kirjas, et Euroopa Liidu pass. Pääsesime kenasti riiki! Vanuatul on tohutult range kord, mida võib riiki viia ja mida mitte. Väga palju tooteid tuleb ära deklareerida (nt kui on rohkem kui 50ml tualettvett). Sirle märkis immigratsiooni lehel ära, et tal toitu kaasas on ning pidi kõik ette näitama. Minul toitu polnud, seega "punasesse koridori" minema ei pidanud. Küll aga olin kohaliku jaoks suht kahtlane ning ikkagi pidin terve kohvri laiali lammutama (k.a kosmeetikakott jm), tõestamaks, et midagi keelatut ei ole. Olin lennujaama tellinud transfeeri ning seal nad ootasid, Triinu-nimeline silt käes :). Kaela riputati väike kingitus- kaelaehe. Õues ootas meid meeletult niiske kuumus ning väga omapärane lõhn ja eksootika! Konditsioneeriga buss viis meid hotelli (Poppys on the Lagoon)... Sõit hotelli oli loomulikult põnev. Pea käis siia ja sinna, et kohe ja kõike näha. Esmamulje oli: vaesus... lapsed, naised istusid tee ääres murul, müüsid puuvilju; toidupoed meenutamas tõelist külaelu; kõikjal prügi ja mustus.
Hotellis (no tegelikult pigem resort kui hotell) ootas meid äärmiselt meeldiv ja sõbralik vastuvõtt kohalike poolt. Elamiseks oli kahe magamistoaga apartement väikse terrassiga, vaade basseinile ja lagoonile. Lauad, kapipealsed, voodid olid kaunistatud kohalike lilledega. Puhkasime, nautisime ilusat ilma, veini, head raamatut ja veel paremat seltskonda ning loomulikult basseinimõnusid (ega see puhkamine kerge ei ole, kell 9 kippus juba uni peale tulema).

Teisipäev
Peale hommikusööki võtsime ette jalutuskäigu linna, Vanuatu pealinna Port Vila (u 15 minutit jalutada). Teel linna olime taas sunnitud tõdema seda vaesust, elatakse lipp-lipi peal onnides. No tegelikult on linn selle kohta äärmiselt palju öeldud, tegemist u kilomeetrilise tänavaga, kus mõlemal pool "butiigid" (võlts guessi, gucci jne jne riided, kotid), tax free poed, suveniiripoed, mõned kohvikud ja restoranid. Linna keskel asub 24/7 töötav turg (nad töötavad ja elavad seal peredega - väikesed sülelapsed, emad ja vanaemad), kus müügil kõik puu- ja köögiviljad, mis neil kasvab. Suurtes kogustes banaane (ei ole sellised banaanid nagu me poes näeme, on palju suuremad ja jämedamad ning viskoossemad ning palju magusamad ja maitsvamad), kooritud ja koorimata kookospähkleid, ananasse, avokaadosid ning lisaks veel mitmeid kohalikke vilju. Ostsime ka mõned puuviljad kaasa, et hiljem hotellis maiustada. Jalutasime tagasi koju, Sirle käis massaazis (tund aega $15), ma lugesin raamatut (K. Rakke "Küpsiseparadiis" - hea kerge naistekas puhkuse jaoks), ujusin... Köögis avas kohalik meile ka kookose. Mina vist sain suisa esimest korda elus seda juua. Suht huvitav! Ananass oli võrratult magus ja mahlane! Ning passionfruit super hea!

Kolmapäev
Hommikul tehti meile tasuta kolmveerandtunnine linnaekskursioon. Just oli sadamasse sõidnud suur kruiisilaev ning käisime ka seda kaemas. Sadamasse oli üles pandud suur turg, kus kohalikku käsitööd jm kaupa müüdi (on ju turiste, kes ei viitsi laeva juurest kaugemale minna). Nägime parlamendihoonet (meenutab mõne Eesti küla/valla kultuurimaja), presidendi elamut, suurimat resorti. Kohalik purssis ka inglisekeelt ning rääkis pisut Vanuatust (aga rahvaarvu korrutas kogemata 10-ga). Mõned tunnid peesitasime basseinis (juues ülihead kohalikku õlu) ning siis ootas mind tunnine massaaz! Täiesti erinev kõikidest Eestis saadud massaazidest! Tunniga masseriti varbaotstest kuni pealaeni kõiki kohti, nii selga kui ka põlvi. Väga mõnus lõõgastus oli! Ei saa mainimata jätta ka seda, et antud hetkeks olin päikse poolt täiesti ära põlenud. Pealagi oli ka ära kõrbenud ja juuste pesemine ning kammimine vägagi valulik. Õhtul, peale päikeseloojangut, tuli transfeer järgi ning viis lagooni lõppu, kus ootas väike laevake (ärge kujutage ette mingit jahti ega midagi sellist... oli seinte ja laega parveke). Pakuti suupisteid ja juua, esines väike ansambel, solistiks Vanessa (Vanuatu kõige kuulsam laulja, poes oli suisa 5 plaati müügil), kes esitas meile kõigile teada-tuntuid laule (Tina Tuner-ist Wham-ini). Tegelikult "cabaret kruiisi" broneerides lootsime näha-kuulda pigem kohalikku muusikat ja tantsu, aga ka see oli päris tore! Muusikat oli nautimas u 20 inimest. Peale mõningaid napse vallutati ka tantsupõrand (no läksime meiegi Sirlega jalga keerutama). Kruiisi ajal filmiti kohalikku artisti ning turistide tantsu jm, mis Vanuatut tutvustava lõiguna kuskile kodukale pannakse. Kaldale jõudes sattusime jutusoonele Morganiga, kes üht ekskursioonidega tegelevat firmat peab (tema korraldatud oli ka see kruiis). Elab juba üle kümne aasta Vanuatul ning on väga rahul! Oli ka üks paarike, kes veidi aega tagasi Austraaliast sinna kolinud. Üldiselt jäigi mulje, et paljusid ärisid peavad ja ajavad valged.

Neljapäev
Ostsime ekskursiooni peamisele Efate saare vaatamisväärsusele - Mele Cascades Waterfall. Üliilusad, hele-helesinised kaskaadid olid need, mis meid esmalt lummasid. Jalutuskäik viis üles mäkke, kus avanes võrratu vaade palmipuumetsadele, ookeanile, Hideaway saarele. Looduses sai näha, kuidas banaanid ja mõned tundmatud viljad kasvavad. Tee viis üle ojade kuni selle võrratu koseni. Springbrook, kus siin Austraalias koske vaatamas olen käinud, kahvatub kordades! Kosest tulev vesi moodustabki kümneid ja kümneid looduslikke vanne, kus nii sinine vesi, et tundub suisa uskumatu. Ronisime üles kose alla vanni. Vesi oli mõnusalt karastav, kosest tulev vesi oli väga heaks massaaziks kogu kehale. Uskumatult ilus, justkui postkaardil kõnniks. Peale ekskursiooni pakuti värskeid puuvilju ja jahutavat jooki (varjus ikka u 35 kraadi sooja, päikese käes tapvalt palav). Morgan, kellega eelmine õhtu jutustanud olime, soovitas peale Mele Cascades´t minna Hideaway saarele, mis teel Port Vila-sse asub (ja mida ülevalt mäelt näha võis). Transfeer viiski meid ookeani äärde, kus ootas alus, mis saarele viis. See on päris kindlasti väikseim saar, kus käinud olen (transport saarele on tasuta, küll aga tuleb tasuda saaremaks, mis on u 100 krooni). Saar on ümbritsetud korallide ning jutu järgi tuhandete kaladega. Reef on hea koht snorkeldamiseks ja sukeldumiseks. Laenutasin minagi snorkeldamise varustuse, et seda veealust maailma imetleda. Muidugi oli ilus, aga Sirle sõnul ei anna Great Barrier Reef-iga võrreldagi. Ühe huvitava asjana asub seal ookeanis, mõnikümmend meetrit kaldast, paari meetri sügavusel veealune postkontor. Rannas müüakse veekindlaid postkaarte ning snorkeldajatel, sukeldujatel on võimalik saata sõpradele-tuttavatele pisut teistsugune postkaart (minult saate paraku tavalised, kuna antud hetkel ei olnud poes kedagi kaarte müümas...).
Väga omamoodi on Vanuatul lahendatud ühistransport! Ühtegi bussi liikumas ei ole, sõidavad marsad (väga vanad ja räämas). Tuleb vaid käega viibata ning istud peale ja ütled kuhu minna tahad ning marsajuht viib siis sõitjad soovitud kohta (vahel muidugi ringiga, kui keegi enne vaja kuskile viia), maksab see vaid 15 krooni. Sõidavad need ka varahommikust hiliste õhtutundideni (väidetavalt isegi seni, kuni peamised baarid-restoranid külastajatest tühjad on).
Nii oli meidki juba saarelt tulles kaldal marsabuss ootamas, kes meid kenasti linna viis.
Õhtuks olime ostnud endale väljasõidu kohalikku külla.
Mainimata on jäänud see, et enamus kohalikke elab üle riigi külades. Port Vila ja Luganville on vist ainsad linnad ning ka seal elavad peamiselt prantslased, inglased, austraallased ja uus-meremaalased. Ni-Vanuatud elavad kogukondadena külades. Küla suurus on u 50-5000 elanikku ning nagu eelnevalt mainitud, räägivad külad erinevat bislama dialekti. Kindlasti erinevad ka kultuurid ja traditsioonid (riik on jagatud neljaks erinevaks kultuuri piirkonnaks). Igal külal on oma vanem (pealik), kes tegeleb rahaasjadega ja kelle sõna on seaduseks.

Küla, kuhu transfeer meid viis, asus u 10 km linnast. Kohale oli tulnud u 30-40 uudistajat. Esmalt jagati rahvas kaheks: ühed jäid vaatama meeste kohalikku tantsu (see oli rohkem naljategemine) ning teised viidi ruumi, kus valmistati Vanuatu rahvustoitu, laplap´i. Laplap on suurte lehtede sisse keeratud toit (enamasti magus kartul või banaanid kookospiimas), mis küpsetatakse hõõguvate kivide vahel. Edasi tutvustas külavanem meile kohalikke taimi, mida söögi-joogi tegemiseks kasutatakse.
Kohalikud ei käi poest süüa ostmas, nad toituvad sellest, mis neil ümberringi kasvab.
Õhtusöögiks oli tehtud kohalikku toitu: banaanid kookospiimas, magus kartul kookospiimas, kana kookospiimas, kala kookospiimas. Ei grammigi soola-pipart ega muud maitseainet. Võite vaid ettekujutada, kui sarnaselt kõik maitses :)
Ahjaa, rahvusjook kava. Kava on mudalaadne pisut kibe jook, mida valmistatakse kavataime juurest. Igas külas asub ka kohalik kavapaar, kuhu mehed õhtuti kavad jooma kogunevad. Peale lonksu seda ebameeldivat jooki muutub suu tuimaks ning olemine kuidagi uimaseks...
Peale söömist esitasid küla naised oma kostüümides rahvatantsu ning oligi koju sõit.

Reede
Varahommikul algas ekskursioon ümber saare, kogupikkuseks 140 km, millest ütleme kolmandik on asfalteeritud (reisi alguses külastasime ka autorendi firmat, et teeme ise tiiru saarele peale, aga meile oldi nõus vaid jeep´i rentima. Kuna see aga võrreldes ekskursiooniga tunduvalt kallim oli, otsustasime ikkagi giidiga reisi kasuks. Ja õigesti tegime! Tee oli väga raske). Esimene peatus oli tasulises Eton rannas, klõpsisime mõned ilusad pildid ning sõit jätkus. Giid-autojuht purssis ka inglisekeeles kohalikust elust. Ta ise on pärit Malekula saarelt, kus ka kannibalism kunagi tavaks oli. Kahel pool avanesid vaated võimsatele kookose istandustele, üksikutele küladele, asustamate maale... Teise maailmasõja ajal ehitasid ameeriklased Efate saarele varjumiseks punkreid (Efate ja Espiritu Santo olid teise Maailmasõja ajal sõjaväe baasideks). Et aga punkrid teistele silma ei hakkaks, istutasid nad kaasatoodud taimed punkri ümber, mis ülikiiresti kasvavad ning nüüdseks on taim kahjuks võimust võtnud ning katab vaibana suure osa maad ja metsa (pilt paremal).
Nagu eelnevalt mainisin, siis poest nad süüa ei osta, lisaks puu- ja köögiviljadele on kergesti kättesaadavad ka mereannid. Samuti kasvab ümberringi ka ehitusmaterjal, millest väga omapärased majad valmivad. Palju kasutatakse bambust, puitu, lehti. Kuna kliima on (sub) troopiline (talvel võib langeda temperatuur vaid18-ni), ei ole tarvis ka ju mingit soojustust ning nagu ka kõrvalolevalt pildilt näha, ei ole vaja maju ka väga korralikult ehitada.

Tee ääres, külade lähedal võis näha palju lapsi ja naisi. Tegemas mitte midagi. Reede pärastlõuna oli ka koolist vaba.
Kavas oli külastada ka üht kohalikku küla, Ekasup, kus saab tutvuda iidsete traditsioonidega.
Jõe ääres ootas meid kanuutaoline veesõiduk, mis meid külasse sõidutas. Olime saanud kümmekond sammu kaldast eemale astuda, kui kohalik murjam põõsast välja hüppas, vibu meie poole sihtimas, ning bislama keeles kõvasti seletas ja kisas (Eeva ehmatas nii ära, et hüppas sekundiga Sirlele sülle; eks isegi ehmusin). Kohale tuli ka teisi külaelanikke ja nii nad seal mitmed minutid omavahel rääkisid, muudkui meile osutades. Ilmus välja pealik, kes siis seletas, et selliselt nende "turvasüsteem" töötabki, muidugi on paanika majas, kui nende maale saabuvad välimuselt täiesti teistsugused inimesed - järelikult vaenlased. Giidiks oli sealne külaelanik. Ta tutvustas meile nende ajast-aega kasutusel olevaid jahi- ja kalapüügiriistu (kuidas püüda lõksu metskalkun, metssiga ja erinevad kalad). Edasi näidati meile, kuidas naised käsitööd tegid: valmisid nii riided naistele kui ka istumiseks matid ja käekotid (pilt paremal). Ise nad kandsidki seal vaid alakeha katvaid lehti jm. Teine ehitis (maja selle kohta kohe kuidagi öelda ei saanud. Pilt vasakul) oli taas vaid naiste jaoks. Sinna mindi päevade ajal ja sünnitamiseks ning kus viibiti 30 päeva ning mees sinna minna ei tohtinud. Antud hetkel küpsetas naine hõõguvate kivide all maguskartulit.
Järgmine tutvustuspaik oli köök. Seal valmistasid naised esiisade-emade kombel perele süüa, loomulikult laplapi. Järgmine mees tutvustas aga sealset apteeki. Ei olnud ühteainsat tabletti. Kõik valud võetakse ära, kõik haavad parandatakse vaid looduslikult. Erinevate puude, taimede lehed korjatakse, hõõrutakse käte vahel kuni vedelik välja tuleb ning kas siis manustatakse või valatakse haavale või silma (nö apteekril oli just kurk haige ja nii ta demonstreeris meile köharohtu).
Siis esitleti meile meeste käsitööringi, kus kookospähkli pealmistest kiududest valmisid köied ja mingi taime kuivatatud viljadest jala ümber seotavad kõrinad, mida tantsimisel kasutatakse.
Nagu oli naiste jaoks eraldi ehitis nii oli ka meeste jaoks. Seal said kokku pealik ja teised mehed ning pidasid koosolekuid, arutasid külaasju, jõid kavat, võtsid vastu otsuseid. See oli ka koht, kuhu toodi küpsetamiseks ja söömiseks vaenlane, kes oli nende maale tunginud ja nt kellelegi liiga teinud.
Järgnevalt pesime bambusest voolava vee all käed ning saime lõunat süüa. Lõunaks oli laplap maguskartuliga kookoses, joogiks kookosmahl ja magustoiduks banaan.
Viimase etteastena kogunesid kõik külaelanikud. Osad mehed
asusid pilli mängima (isetehtud trummid. Neid kasutati ka külale sõnumi edastamiseks. Kui keegi nt sündis või suri) ning naised-mehed-lapsed esitasid meile erinevaid rahvustantse.
Jalga nüüd just tatsuma ei pannud, aga huvitav vaatepilt oli sellegipoolest. Uskumatu tundub, et kuskil võidakse elada nii erinevates tingimustes. Aga nad on õnnelikud!!!

Vanuatu vetes on põhja läinud nii mõnigi Ameerika, Austraalia kui ka Uus-Meremaa laev. See on ka põhjus, miks üks nii umbes 70-aastane härra on püsti pannud Teise Maailmasõja muuseumi. Muuseum asub kohe sõidutee ääres, on nii u 4m x 3m suur. Ning muuseumis eksponeeritakse vrakkidelt leitud kaupa. 2/3 sellest on uskuge või ei Coca-Cola pudelid :)
Need pisikesed klaaspudelit, mis praegugi kasutusel. Ainult, et neil oli peal aastaarv ja ka osariigi nimi, kus valmistatud. Siis oli veel parfüümi jm pudeleid. Ma lihtsalt istusin ja vaatasin ja imetlesin, millise entusiasimiga see härra kõigist oma leidudest rääkis. (soovi korral sai Coca-Cola pudeli endale ka soetada).

Tegemist oli viimase õhtuga Vanuatul ning küsisime hotelli vastuvõtust nõu, kuidas seda kõige paremini veeta. Nad soovitasid restorani Waterfront, mis asub imeilusa jahisadama ääres, vaade tuledes Iririki saarele. Nii me siis end üles lõimegi ja marsaga sinn läksime. Proovisime teada-tuntud kokteile (neid väga ei soovita. Ma ei tea miks, aga ei Margarita, Pina Colada kui ka Daquiri ei maitsenud üldse hästi; ei oska nad kokteile teha) ja Mehhiko pärst sööki. Taustaks laulis kohalik kõigile tuntud muusikat, külastajad keerutasid tantsu.

Ja oligi läbi see reis... Laupäeval palusin takso tellida (selleks oli Fiat Uno, kus pagasnikut pole, 2 kohvrit suruti esiistmele) ning algaski sõit lennujaama ja sealt siis tagasi koju, Brisbane´i.

11-16.02

Siin olles tekkis veel üks unistus ning teen ka selle teoks. Lähen reisin Vanuatu saarele (83 saarega väike saarestik vaikses ookeanis. Väike omaette vabariik). Vaata: http://www.vanuatutourism.com/vanuatu/cms/en/vanuatu.html
The recently released Happy Planet Index ranks the Pacific Ocean island microstate of Vanuatu as the happiest country on earth. Vanuatu is followed by ten Latin American and Caribbean countries, which are ranked according to ecological footprint, life-satisfaction and life expectancy.

Olen ära ja suhteliselt levist väljas see periood... paraku ka sõbrapäeval. Töötab ilmselt vaid eesti number (52 30517... kes juba unustanud). Aga kallid sõbrad ja pere... kuigi peesitan rannas või mõnulen võrkkiiges ja joon mõnda head kokteili ja loen raamatut... mõtetes olen ikka ka teie juures!!! :)

Tahan olla Sinu sõber
Igavesest ajast igavesti, murdumatult ja vankumatult-
kui kõik mäed on tasandlikud
ja kõik jõed on kuivad,
kui talvel lööb välku ja müristab,
kui suvel sajab vihma ja lund,
kui taevas ja maa saavad üheks,
enne seda ma Sinust ei lahku.

(Hiina Sõprusetõotus)

ILUSAT SÕBRAPÄEVA TEILE!
Kalli-kalli

Ja nii see elu siin on...

Käisime Aivo, Krislini ja venelastega North Stradbroke saarel (lühidalt Straddy saar). Pikemalt olen sellest juba kord kirjutanud. Kuna seal aga imeilus, tahtsin ka teist korda minna.
Jalutasime kaljudel, vaatasime laineid... sõitsime ka saare keskele Brown lake´i (pruuni järve) juurde, ujusime ja tukkusime.
Tagasiteel viisime Krislini rongi peale... sõitis järgmisel päeval Malaisiasse ja sealt siis edasi Kambodjasse puhkama ja seiklema.
Neljapäeval käisin Kirttil lennujaamas järel... tuli Sydney´st siia, et Aivo pass viisaga ära tuua. Ning jäi siis juba terveks nädalavahetuseks. Puhkasime, veinitasime, käisime Bribie saarel (suhtkoht mõttetu koht oli... on ilusamaid saari, ilusamaid randasid), saunatasime... Laupäeva hommikul turutasime... ja pühapäeval viisingi ta tagasi lennujaama. Tagasiteel aga eksisin kuidagi ära (sõitsin kiirteelt valest exitist välja) ja siis seiklesin mööda linna. Punase tule ajal lugesin kaarti ja nii ma siis lõpuks kodutee leidsingi (nu tiirutasin ikka päris korralikult ja lõpuks olin ikka päris närvis).
Üldiselt hetkel rahulik... teen vaikselt tööd ja naudin elu... ja praktiseerin vene keelt...
Homme, 07.02, saabub Hiina Uus aasta, siis on ka siin ilmselt suured pidustused. Plaane hetkel veel pole.

Ei tea, mis nende postisaadetistega Eestist siia on.... aga nüüd tuli taas üks saadetis päris kaua ja taas tolli poolt avatuna (ei olnud seekord sees kahtlaseid piparkooke ega mandleid kakaos). Aitäh Sulle kallis Kerlin (kõlaritest kostab: "mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht?!"). Sinu päikeseratas :)

Ilmselt järgmise nädala Ekspressiga ilmub lisana Kohver, kus seekord pikemalt juttu Austraaliast... seal mõned mu kommentaarid ja pikem artikkel Sirle poolt siinsest söögist (pidi tegema prae, mille me hiljem ära sõime :P), et ehk keegi on nii armas ja ostab mulle ka lehe ja säilitab seda?! :) Tänud!

Australian Day ja Russian Roulette

26.01, laupäeval oli Austraalia päev, mis on siin suurim püha. Sel patriootlikul päeval tähistavad inimesed austraallaseks olemist ja tunnevad uhkust Austraalia üle. Põhimõtteliselt tähistab Austraalia päev Briti invasiooni algust. Ma ei tea, mida aborigeenid sellest päevast arvavad...
Peale traditsioonilist laupäevahommikust turgu ja vene poe külastust võtsime meiegi sammud Government House´i piknikule. Majas elab ja töötab Queensland´i osariigi kuberner Her Excellency Ms Quentin Bryce. Kuberner on otsene kuninganna Elizabeth II esindaja Queensland´is.
Piknikule kogunes peamiselt vaid noorem generatsioon (oli tavapärane kuu viimane laupäev ning ka seltsi koosoleku päev. kuna aga vanemad seltsi liikmed arvasid, et neil ikkagi ebamugav
seal künka otsas istuda ja kauge tulla, siis nii nad protesteerisidki ja tulemata jätsid) koos salatite, puuviljade, maitsvate suupistete ja jookidega. Mängisime lauamänge, viskasime nalja, tegime ekskursiooni valitsuse hoones, kuulasime puhkpilli ja torupilli orkestrit ja kahuri pauke. Üllatus, üllatus, aga me olime peaaegu viimased piknikulised :) Nägin kuberneri seal aias ringi jalutamas ning üritasin ka teda pildile saada, aga ebaõnnestunult. Õnneks oli kaasas julge Krislin, kes ka oma fotoka haaras ning kuberneri poole jalutama hakkas. Küsis, et kas me võiksime temaga pilti teha. Vastus: "Yes, if you are quick" ("jah, kui te kiiresti teete"). Sellest sai mõneks ajaks omaette nali, kui keegi tahtis pilti teha :)
Peale pikniku tulime veel siia, saunatasime ja mängisime. Rahulik eesti-austraalia päev.
Pühapäeval läksin Sirle-Jorma perega parki piknikule. See on austraallaste seas ülipopulaarne tegevus nädalavahetustel. Siin on palju ilusaid parke, kus lastele väike mänguväljak, täiskasvanutele pisut sportimise võimalusi ning ühised gaasi/elektri grillid. Grillisime meiegi kala ja Karlssoni lihapalle (ikea toodang, ülinämmad) ning veetsime mõnusasti aega.

Õhtul koguneti siin, et teha väike naps ja nali ning pidusse minna. Ei tea, kas nalja oli vähe, või mis, aga otsustati välja otsida Russian Roulette (vene rulett). See on selline tore mäng, kus ruleti laud (rulett nagu rulett ikka) , viinapitsid ja plaat, kus numbrid ja värvid ning seletused, mida millalgi tegema peab (tuleb kas ise kord-kaks järjest pitsist juua, või siis kõik joovad, või mõni riietusese ära võtta või rääkida mõni häbiväärne lugu. juhtus aga ka see, et veeretasid numbri, mis osutas, et veereta veel kord ning järgmist asja tuleb teha topelt). No nii me seda mängisimegi ja napsutasime (mitte päris viina... kes pitsist konjakit, kes veini ja kes siis viina mahlaga) ja mõnel vaesekesel tuli ka end pesu väele lahti riietuda (see ei olnud mina!!!). Nalja sai palju! Siis võtsime takso ja sõitsime peole. Aga mida tehakse taksos väga valjult? Lauldakse !!! (meenuvad tallinna ja saaremaa taksosõidud pidusse!!!). Oi jeerum... tuli ju laulda enamasti inglisekeelseid laule, seega repertuaaris olid: last christmas, thank you for the music (ka thank you for the driver) jne. vahele kõlasid ka nagu merelaine ja pärlipüüdja. Taksojuht oli aga õnneks äärmiselt tolerantne.
Ja siis club Family. See on linna suurim ööklubi (ma läksin esimest korda), kus vist 3 korrust ja 5 erinevat saali. Otsejoones läksime tantsuplatsile ja puki peale rokkima. Tantsisin niiiiii .. nagu keegi ei vaataks :) Ülitore oli (kui välja arvata valutavad jalad). Korra käisime ka kõrvalolevas Alhambra klubis salsa muusikat ja tantsu nautimas (ei ole see mu südamest kadunud...).

Artikkel "Meie Kodu" ajalehes

Tuttavaid nägusid on ka pildil? :)

Jõulukingid

Aitäh veelkord Janele, Kerlinile ja Kerdile vahva kingi eest. Suure tõenäosusega saan Kalevi maiustusi kuni äratulekuni süüa ning ka veel teistele anda (aga piparkoogid on juba otsas).
Kui paki avasin, siis esmalt vaatasid vastu Australian Goverment´i broshüürikesed, informeerides sellest, et mida ei tohi Austraaliasse saata ning teine selle kohta, et saadetud pakk on avatud, aga midagi ära võetud ei ole. Nu eks need piparkoogid võisid neile kahtlased tunduda jah :P

Kallid olete!!!

Pildid

Lisasin veel mõned vahvad pildid "siin me oleme" albumisse!
http://picasaweb.google.com/Trinsike

Elu nagu teatris

Viimasel reedel sõitsid Kirtti, Megi, Krislin, Rebane ja Argo vahva hipibussiga põhja poole, Rockhamptonist u 250 km sisemaale, et proovida ka farmitööd.

Laupäeva hommikul oli äratus 6.45, et taas turule minna. Tulin koju ja katsetasin kohe erinevaid smoothie´sid (mindiga nagu Tallinnas Kaheksas pakutakse), ülihead on ikka värskete puuviljadega!

Ning pärastlõunal oli imetore võimalus minna Nukuteatri etendusele!!! Kohal oli 14-ne kamp näitlejaid ja ka hr Meelis Pai isiklikult. Etenduseks oli Puppet Singers. Üliarmas, liigutav ja ilus lauludega põimitud näidend oli! Ei saa mainimata jätta, et peale etendust kutsus Meelis mu isiklikult ette ja tänas kogu reisi korraldamise eest (piletid, hotellid jne jne) ning kinkis mulle Grease´i ja Bullerby lapsed cd-d ning Romeo ja Julia dvd !!!!!!!!!!! Ülilahe !!!
Etendus oli seal saalis, kus meil kord kuus ka Seltsi koosolekud, aga paar laulu esitasid kõrvalolevas kirikus, akustika pärast. Oh jah, nad laulsid imeilusat Ta Lendab Mesipuu Poole laulu:
Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse -
ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele tuhanded;
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole!

Nii hing, oh hing, sa raskel a'al -
kuis õhkad sa isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal -
kuis ihkad sa isamaa poole!

Ja puhugu vastu sull' surmatuul
ja lennaku vastu sull' surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!

Võite kolm korda arvata, kes istus esireas ning kellel tulid pisarad silma? Sisendasin, et ma ei saa ju ometi praegu nutma hakata...

Peale etendust tegime siin süüa ja veitsa sauna.

Esmaspäeva õhtuks oli plaanis teha Nukuteatri omadele Aivo juures grill ja saun. Hommik möödus poodeldes ning pool päeva mul kokates (kana erinevates marinaadides, salatid, suupisted, puuviljad, joogid jne). Õhtul siis saunatati, söödi-joodi. Ülitoredad inimesed on nad ikka!!! Pole varemalt selliste loominguinimestega kokku puutunud, väga meeldiv oli :)
Söögid söödud, joogid joodud, läksime Sirle ja Jormaga veel neile linna külla. Nalja sai loomulikult kõvasti!


Ahjaaa, Justin tuli Eestist ja tõi mulle sealt 3 vahvat raamatut. Praegu, vihmastel päevadel/õhtutel on täitsa kena midagi lugeda. (ja nüüd sain Romeo ja Julia muusikali ka vaadatud, väga hea oli!)

Ning eile sain emmelt paki Eestist!!! Aitäh sulle veelkord kallike!!! Usun, et lemmikmaiustusi jagub nüüd kuni märtsi lõpuni (ütles Triin ja pistis tüki Kalevi piimashokolaadi metspähklitega põske).
Siiani aga üks pakike veel tulemata, ei tea, mis värk selle postiga on...

Oi ja postkastis oli veel 1 meeldiv üllatus... nii u kuu tagasi käisin ühes suht ekslusiivses prantsuse pesupoes väiksel shopingul ning seal oli auhinnamäng. Täitsin ka väikse ankeedi. Auhinnaks oli 300-dollariline õhtusöök. Nu ja siis leidsin ma ümbrikust uue kollektsiooni (sügis-talv) broshüüri ja 50-dollarilise voucheri!!! Tuligi välja, et peaauhind oli õhtusöök, aga teine, kolmas ja neljas koht said siis voucheri, ma kaasaarvatud!!! Uskumatu lugu, sest mul tavaliselt sellistes asja õnne pole. Eks tuleb siis sammud taas sinna poodi seada! ;)

Täna hommikul saabus proua Valja oma pojaga siia. Valja on siin nüüd kuni mai keskpaigani majapidajanna. Ta on siin vast 5h olnud ja juba käib lapi-harjaga ringi :)
Tore lugu on see, et tädi ei räägi eesti ega ka inglise keelt. Millal ma vene keelt viimati rääkisin? Ammu?! :)
Üht-teist olen ikka purssinud, aga esmalt tulevad meelde ikka inglisekeelsed sõnad. Aga no peagi jääme siin kuuks kahekesi, eks siis tuleb rääkima hakata (mis ei ole ju iseenesest paha)! :)

Teisipäeval tuleb The Police kontsert siin, kuhu ma väga-väga-väga tahan ka minna.. ehk ka õnnestub :)

Peatse kirjutamiseni!

Aasta uus

Aasta esimesel päeval panin paberile 17 selle aasta soovi/eesmärki! Nüüd on, mille pärast pingutada ja mille poole püüelda :)

Ilmast olen vist teile kirjutanud/rääkinud? Enne jõule läks siin juba ilm nutuseks, pilves ja sajab. 30-ndal aga tuli täitsa torm! Surfers´i rannas (siit u 80 km lõunasse) jäeti isegi ilutulestik ära, kuna liiga suur tuul on.
Nüüdseks on tuul vaibunud, aga mitmetes kohtades Queensland´is on üleujutused. Viimasel nädalavahetusel saime ka päikest nautida!!! Ahjaaa, pühapäeval käisime kambaga rannas ning proovisime bodyboard´i (selline laud on ja selle paned endale kõhu alla ja hüppad sellega peaaegu lainesse ning laine kannab sind siis kaldale), see on ülilahe!!! eriti muidugi siinsete lainetega. Paar korda oli ikka laine niiiii suur ja jõuline, et viskas mu vee alla (see eriti kena ei olnud). Ootan juba järgmist korda!!! :)
Harjutan siin kõvasti autosõitu, nüüd nädalavahetusel sõitsin 2 korda Gold Coast´i edasi-tagasi ja turul käisime. Täitsa harjunud vasakpoolse liikluse, parempoolse rooli, suure Land Cruiser´iga. Ahjaa, Austraalia jaoks toodetakse sellist Land Cruiser´i varianti nagu Prado. Välimus on ka pisut erinev tavalisest Cruiser´ist, aga peamine erinevus on kütusepaak. Pradol on tagasihoidlikult 2 90-liitrist paaki. Seda siis ikka selleks, et pikkadeks sõitudeks kütust jaguks (kui nt sisemaal on järgmine asustatud koht 500 km-i kaugusel... ja see ei pruugi ka bensukas olla). Mugav elu mul siin?!

Ning iga laupäeva hommikul on turg. Tõusime Kirtti ja Megiga kell 7 üles, et varakult turule jõuda :) Megi oli varem käinud ning oli sellest niii vaimustuses, et ma tahtsin ka näha. Kell 7 tervitas meid päike, seega oli kena tõusta ja särada. Turg ei ole nüüd nii suur kui Tallinnas keskturg, aga piisav, et kõike vajalikku sealt saaks. No 80% kaubast on muidugi puu- ja köögiviljad. Kõik on siin palju odavam kui poes ja värske (mul oli vaja iga müüja juures münti, basiilikud, koriandrid ja muud rohelist nuusutada). Inimesed on sellised mõnusad chillid, kiiret pole kuskile. Pisut müüdi ka käsitööd (aborigeenide kunsti, ehteid), riideid, mereande, liha, Gucci ja Dolce ja muid päikseprille, värskeid liive, Ungari saia jne jne.
Turu keskele oli seatud kohvik, kus sai ülihead hommikukohvi nautida, bruschetta´sid süüa ja möödakõndivaid inimesi jälgida. Eriti koomiline oli aga kohviku juurde püsti pandud juuksurisalong, see oli selline buduaar, et mul ei ole sõnu. Kas juuksur oli mees või naine, on isegi pisut raske öelda. Klientidest tal igaljuhul puudust ei olnud :)

Nüüd siiani saame neid häid puuvilju süüa, mis turult ostsime!

Hetkel oleme kambakesi lapsehoidjad. Sirle ja Jorma läksid nädalaks reisile ja me vaatame laste järgi. Eile tuli mõte teha ise piparkoogitaigen (Kirtti ema andis talle retsepti kaas) ja piparkooke küpsetada (pisut hilja, aga mis siis?!). Kirtti meisterdas siis tainast, lasime sel öö läbi külmas olla ning täna siis küpsetasime piparkooke, tegime glasuuri ja maiustasime. Niiii mega head on, et ma olen täiesti sõnatu :)
Paljundan endale ka retsepti ja teen järgmine aasta ise taigna :)

Päikest teile sinna, meil nüüd seda hetkel jagub!!! :)

Peapeal jõulud ja aastavahetus

Päev-paar enne jõule saabusid Brisbane´i Tiina oma perega, Artur ning Erika ja Anton ning Marita (Marita tuli suisa Eestist), saime siis veel kõik koos Aivo ja Justiniga ka jõule tähistada.
Ahjaaa, Ikeas käisin ka shoppamas :) Elus esimest korda! Sirlel ja Jormal oli vaja koju igasugust nänni osta ning võtsid mu ka kaasa. Super lahe oli.
Ja peale tuli selline kõige sõnaotsesemas mõttes KODU igatsus... oleks niiii palju tahtnud igasuguseid vahvaid asju osta (ei suutnud vastu
panna kiusatusele ning paar asja kodu jaoks ostsin ka, iseasi kas kohvrisse mahuvad). Kohvi ning piparkooke ostsin ka sealt (usu või ära usu, aga Löfbergs Lila kohvi, kus ka eestikeeles kirjutatud, mis röst ja kust oad pärinevad! Niii vahva!!!)

Ja vahvaid Karlssoni lihapalle ostsin ka koju :)



Suurejooneline jõulupidu toimus siin, Metsniku terrassil (forrester terrace),
külalisi oli ligi 30... nii Sydney´st, Brisbane´st kui ka äsja Eestist tulnud. Peakokaks oli Sirle, mina ja Krislin olime väiksed abilised.
Söök oli nagu jõulude ajal ikka kombeks: sealiha, kartul, hapukapsas, kana, verivorstid (spetsiaalselt Sydney´st tellitud), pohlamooos (Ikeas müüakse), mädarõigas. Ning enne sööki võtsime ikka pitsi külma viina ka (paraku Absolute viina). Peale suuremat söömist avasime kingitusi ning osad nautisid ka saunamõnusid. Loomulikult helistasin ka kodustele ja soovisin ilusaid jõule... ja siis tuli hirmus masendus peale. Et te kõik nii kaugel olete ja mina siin... Nii ma siis vaikselt eemaldusingi ning omaette olin...

Mis siis veel juhtunud on? Väljas käisime veel peale jõule.

Ja siis tuli aastavahetus. Mingit tunnet erilist küll polnud. Läksime Krislini, Sirle ning Jorma ja lastega jaapani restorani sööma ja shampust jooma. Kell 9 oli eraldi ilutulestik lastele ning siis viisimegi lapsed magama. Mängisime lauamängu, jõime shampust, siis saabus uus aasta, lobisesin telefonitsi Eestiga ja lõpuks uinusin kodus u 2-3. Rahulik ja ei midagi erilist. Ilutulestikku nägime ka vaid natuke, olime kesklinnast u 3 km eemal ja veitsa üle puude ja majade paistis.

HEAD UUT AASTAT!!!

1-l jõudsid Moretonilt tagasi Kirtti ja Megi :)

Päeval olen siin tööd teinud ning õhtuti vaatame toredaid filme: Siin me oleme, Mehed ei nuta, Noor pensionär, Moulin Rouge jne jne.